Mmm… Ma tean mida räägitakse, kuid peale 2022 Stationyx kinni panemist ma küsitlen ka ennast ja kõiki kas see mida rääditakse on ikka nii, kas see mida ma tunnen ja mida räägitakse on sama?

Loetlen enda tähelepanekuid sotsiaalsest meediast:

1. Seda “peab” tegema, selleks, et sul oleks nimi, bränd, töö. Tegutseda või siis keegi sinust ei tea. Selle pärast, ma ei postita väga enda kunsti sotsiaalsesse meediasse enam, kuigi tahaks väga jagada omaloomingut ja osaliselt arusaama pärast, et kui sa ei postita, siis inimesed unustavad sind. Kui ei tea, siis sind teavad, ainult need kellega sa suhtled, su perekond jne, aga kui sa tahad  tööd, siis sa PEAD seda tegema. Ükskõik kuidas, vaid lihtsalt tegema ja looma seda kelleks sa tahad saada! Aga seda pole kui sa ei taha kuhugi jõuda – kuulsust, tähelepanu jne. Seega väga paljudel on tähelepanu vajadus, mingi ego üles paisutamine (isegi kui nad arvavad vastupidist ning ajavad mingit spirituaalset ajupesu). Mul on ka samu potentsiaale selleks, aga ma väldin seda “auku” või “võimalust” kuna see toob esile pigem halvemaid iseloomujooni välja – aga nendega peabki tegutsema ja muutma neid paremaks, muutma oma käitumist. Talvel kolm kuud ei kasutanud sotsiaalset meediat – tulemus – midagi pole muutunud. Seega see ei mõjutagi sinu müüki üldiselt. Inimestelt võetakse tähelepanu ära või suunatakse valele asjale, mida arvatakse et on vaja teha.
2. See imeb energiat ja annab vähe tagasi. Vähemalt minu puhul. Mulle tundub, et mõnikord panustan rohkem kui tagasi saan. Japealegi seal on palju toksilisi inimesi, kuna me imeme seda energiat ka sisse. Nagu oleks portaal, mis tekitab sinus ka mõtteid ja tundeid, mis on pigem negatiivsed oma energia poolest.
3. Enne sotsiaalset meediat (enne Facebooki, Instagrami jt. Meie ajal kui ma olin 13-18 siis, oli MSN, ISQ, Flikr jms), ma arvasin, et ma ei suuda tunda viha ja kadedust. Ma arvasin, et mul neid pole. Tegelikult polnudki, kuna mul puudus võrdlus moment ja ma teadsin vähe inimesi. Nüüd aga ma pean tegema tööd ka kadedustundega ja paljue teistega, millest varem ma ei teadnud mitte midagi. Samas see on nagu ka hea boonus, kuna mida rohkem plokke teed lahti seda pärast on lihtsam, vabam jne…
4. Liiga palju inimesi. on nii palju vahepeal, et ajab hulluks. Seda on tunda nii, et kujuta ette, end ühes toas kõigiga kes sind jälgivad. Jõhker konkurents. Kõik trügivad ettepoole ja unustavad viisakust ja mingit inimese moodi intelligentsust. Selle pärast ma väsin ära, kuna mul on kaks last ja nada vajavad ka minu aega ja tähelepanu. Ja kui minu tähelepanu on mujal, näiteks telefonis midagi otsin siis ma muutun pahaseks või agresiivseks isegi. Kust see tuleb? Ma loomult ei ole selline. See on miski võõras. Ma ei taha olla see inimene.
5. Sotsiaalne meedia näitab meile, et tegelikult meie ükski pole unikaalne – eriti seda hästi on näha loovisikute pealt. Olen seda tundnud ja mõistnud enda kogemuse peal, mitte kusagil lugesin ja nüüd avaldan. Väga paljud kopeerivad suht sama ideed ja sisu. Ma tavaliselt olen suureks inspiratsiooniks nii Eesti kui ka välismaa isikutele. Ma lihtsalt ei usu, et tulevad täpselt samad ideed teistele kuulsatele inimestele, peale seda kui mina postitan oma kunsti. Tegelikult üks pool sellest on see, et võimalik, et polegi unikaalsust ja läbi kunstniku voolabki igalt poolt välja sama energia, samad mõtted ja kuidas keegi neid interpriteerib – väikse erinevusega, aga paljudel on väga sarnased ideed ja sisu. Mõnikord liiga sarnaneb. Keegi näeb sinu kommentaari näiteks Facebooki grupis ja teeb sellest trendi, kuigi sina oled see kes alustas trendi, kuna lihtsalt see on see milles sa elad igapäev. Või keegi näeb su postitust ja teeb sellest trendi väikese muudatusega ehk lisab midagi enda poolt. Tänapäeval, peab lisama originaal autori juurde, samas kes meist on originaal autor ja kuidas seda teada saadakse kui inimesi on billioneid? Ideed pole kaitsutud autoriõigustega. Ideed ei oota kuni sa neid teostad vaid otsivad endale teise sõnumitooja. Universum on ise end loomas ja väljendamas läbi meie. Seega võib vabalt edasipidi ka varastada. Meh…Või siis mul on lihtsalt kadedus, kuna mina saan vähem tähelepanu kui teised kes teevad minu pealt või mulle tundub, et minu peale keegi kopeerib. Ah, ei saagi teada, kuna ei viitsi küsida nendelt inimestelt (vaevalt, et vastavad ka), kes neid inspireeris sellele teosele. Siiski mõnikord on väga üks ühele sarnane.
6. Motivatsiooni, inspiratsiooni, kunsti tapmine. Kuna aju on üle stimuleeritud, nagu ka emotsioonid – siis mingi hetk sa küsid – aga milleks kõike seda vaja on? Ja kui vastust pole, olen languses (sest ei saa lihtsalt olla muusa 24/7 – kanaldada seda loovat energiat), motivatsiooni puudus, isegi mingil määral võib kaotada elu eesmärki. Olen depressioonis, kuna oled sunnitud pidevalt mõtlema välja ägedat sisu välja – aga sa ei pea tegelikult, vaid TAHAD!
7. Ma enam ei tee selle pärast, et PEAN kuhugi jõudma ja on kiire, kuna teised algajad jõuavad minust ette. Tegelikult see PEAN on üldse teiste pähe määritud pean, aga siiski hambaid inimene peab pesema iga päev või üle päeva, muidu on halvasti. 15 aastat tasuta pildistanud (mõnikord on mingi töö, aga kindlasti see pole võrdne sama energiaga ja ajaga mida ma olen sinna panustanud). Selle pärast ma ei teegi kui ei taha ja pole motivatsiooni, samas mõnikord mind peab motiveerima, kuna ma jätangi tegemata, mida olen alustanud paar aastat tagasi ja siis olen pärast pahane, et keegi teine tegi minu idee ära. Tegelikult olen pahane siis enda peale ja universumi peale, kuna lasi kellegi teisel teha, mida mina olen tahtnud teha. Ma olen lihtsalt suur algaja aga lõpetada ei jaksa.
8. Üldiselt on õigus, kui lapsed näevad, et meie oleme telefonis nende juures, siis nad on ka. Minu ühe aastane juba saab aru, et kui on ekraan siis seda saab vajutada. Seega peab vähem olema telefonis, aga mõnikord telefonis on tähtsad meilid jne, mida saab vastata ka hiljem, kuna elu toimub just antud hetkel kui vahid telefoni! Meie oleme eeskuju oma lastele!
9. Igaüks on ekspert. Tegelikult soovitataksegi valida mingi valdkond, kus sa saad olla ekspert või siis “fake” ekspert ja olla seal. Müü ja valitse. Ma hoidun viimased aastad kommenteerimast (aga ikka vahel ei saa), kuna kohe kui midagi ütled – ehk oma arvamust ja eriti siis kui see on teistsugune – siis kohe tuleb mingi kari inimesi kes suunavad seda sama sinu peale, tegelikult tõestades sinu visiooni. Käib pidev võitlus. Tahaks vaikust. Kui soovid rahuliku elu jne – siis sotsiaalne meedia pole sinu jaoks. See pole minu jaoks, ma tunnistan seda üles. Kõige peale endale ja siis kui olen sellest aru saanud, siis võin sellest rääkida. Pole mõtet rääkida teiste tarke sõnumeid, jutte jne – vaid ainult enda kogemust, analüüsi jne. See võib kattuda teiste arusaamadega, aga see on ikkagi sinu enda kogemust ja see näitab milline inimene sa ANTUD HETKEL oled.
10. Sotsiaalses meedias on kindlad reeglid ja kui nad otsustavad, et sinu sisu ei sobi nendele, isegi kui seal pole alastust ega relvi ega midagi negatiivset, siis kui see juba on blokeeritud mingil määral siis ka lahti ei saa sellest. Näiteks väga mitmeid kordi on mul blokeeritud ka riietes inimesi! Nagu miks? Ei saa aru ka, et oleksin midagi rikkunud, sest enda arust küll mitte. Paneb kohe soovi jälle jätta seda sotsiaalset meediat pooleli ja tegemata, kuna tegelikult enamik müüki toimub silmside kaudu.
11. Seal on väga palju ajupesu või valesi liikumas, nagu nad oleksid tõed. Jah mingil perioodil mõnel inimesel kindlasti on ka motoks nt “Fake it until you make it”, aga siiski kui liiga palju valesi ja nad hakkavad “haisema” siis inimesed tunnevad selle ära. Sotsiaalne meedia programmeerib inimesi – see on maatriksi üks viisidest sind hoida kinni.

Miks peaks tarbima nii palju meediat? Ei pea, aga kui sul on hormonaalne tasakaal paigast ära ja sa sööd valesti siis sa tahaksid saada pidevalt: Dopamiini ja Serotoniini.

Vahepeal peab olema eemal ekraanist – nautima hetke – tunnistama endale üles oma vigu. Ja olla iga päev parem, aga vahepeal ei õnnestu nagu soovid siis oled pahane ja see mõjutab kõiki sinu ümber ringi.

Miks? Ma muretsen nt raha pärast, karjääri, teen mingeid otsuseid, nagu nt ostan järjekordse telefoni ja nagu räägitakse – lollidelt peaks raha ära võtma. Kas on see tõsi? Eks tegelikult on. Lihtsalt ei ole viisakas inimesi lollideks nimetada, kuna sind nimetavad muidu nemad. Ma tean, et ma olen natukene rumal, naiivne ja mind ongi lihtne petta, kuna ma olen unistaja. Oh neid huvitavaid eksperimente, olen palju teinud eksperimente enda elu jooksul. Seega ma üldse ei solvu, kui keegi ütleb mulle, et olen rumal.

See näitab, et mul on veel kuhu areneda ja ma õpin jooksvalt. Mõnikord, elu torgib sind ja näitab, suunab, aga ikka ei mõista. Eks ma praegu kirjutades, kindlasti ka palju ei mõista. Aga maailm keerutabki, kõik liigub. Energia pidevalt liigub kasvõi 1mm päevas, aga liigub.

Tegelikult rahulikumalt elab siis kui ei näe teisi ja teised ei tea millega sina tegeled. Ma arvan, et ilma sotsiaalsete meediata oli parem. Jah sa saad jagada omaloomingut ja promoda end paljudele inimestele, aga tegelikult see ei tasu ära. Vähemalt veel mitte. Eriti kui investeerid sinna oma aega ja raha, millegi asemel.

Milleks panna raha sinna sisse, kui meie ise oleme toode ja meie pealt sotsiaalse meedia platvormid  teenivad? Ma ei näe pointi. Kuulsaks saab ka teisiti (näiteks google SEO, blogi, podcast, vlog või räägid võõrastega tänaval). Aga paljudel sedagi pole vaja, seega pole vaja tunda kadedust mõnele kellel läheb paremini sotsiaalses meedias, võimalik, et ekraani taga on tal hoopis halvem kui sinul aga kaamera ees on kõik roosa ja ilus. Meie oleme kõik inimesed, kõik oleme siin ühel laeva peal.

Ainulaadne kogemus meil on (isegi see on väga sarnane teistega), kuid iseenesest inimese keha ja vaim on suht ühesugune. Me tuleme siia sarnaste iseloomujoontega, tunnetega, keha ehitusega ja me sureme samamoodi. Peale meid jäävad tasumata arved, laenud, võlad, hunnik riideid, sotsiaalne meedia (mida isegi ei saa normaalselt alla laadida peale surma), kuna lihtsalt surnute peale keegi ei mõtle.